Üks olulisemaid ülesandeid enne kevadist istutamist ja külvamist on mulla õige ettevalmistamine. Pärast sügis- ja talveperioodi kulusid taimedel paljud toitained ära või pesti ära
pinnas, seetõttu tuleks neid enne uut kasvuperioodi täiendada.
Selleks kasutame orgaanilisi väetisi, mis peaksid olema väetamise aluseks, ja täiendame neid sobivate kunstväetistega. Siiski, nii et taimedel on
sellise söötmise eeliseid tuleks kasutada läbimõeldult ja nõuetekohaselt.
Taimede toitainevajaduse hindamine
Enne õige väetise valimist oleks kõige parem teha pinnase keemiline analüüs, et kontrollida selle koostist. Kui meil aga sellist võimalust pole, peame lootma kasvatatava liigi toitumisvajadustele ning seni kasutatud väetiste liigile ja kogusele. Kõige raskem on varakevadel otsustada, mis mullas puudu on, sest siis ei saa seda taimede vaatlustest järeldada. Seetõttu on sel perioodil kõige parem kasutada mitmekomponentseid väetisi, mis sisaldavad peale põhielementide ka mitmeid mikroelemente nagu boor, raud, vask või tsink.
Kasvava vegetatsiooni ajal on meil lihtsam kindlaks teha, kas taimed vajavad täiendavat väetamist, mida nimetatakse pealispinnaks, ja milliseid toitaineid neil puudub. Selles ei aita meid mitte ainult nende üldise välimuse hoolikas jälgimine, vaid ka lähedased umbrohud nn. indikaatortaimed (nt nõges, kolmevärviline pansies, horsetail, valge ristik ja paljud teised), mille olemasolu viitab antud substraadi spetsiifilistele omadustele. Taimede üldine seisukord võib meile palju rääkida ka nende vajadustest. Kui mullas on lämmastikupuudus, venivad rohelised osad välja, on lobedad, õhukesed, nõrgad ja muutuvad sageli kollaseks, samas kui selle toitaine liig põhjustab rohelise massi liiga lopsakat kasvu lillede ja viljade arvelt ning pikendab taimestik, paljastades taimed talvel külma kätte (nt mitmeaastased taimed). Fosfori puudusest põhjustatud puudused aitavad kaasa kasvu pärssimisele ja lehtedele lilla värvuse muutumisele
ja võrsub ning tekitab raskusi lillede, viljade ja seemnete sättimisel ning selle ühendi ülejääk häirib taimede kasvu ja arengut. Kaaliumi puudus põhjustab omakorda lehtede servade pruunistumist, kollasust ja kuivamist (mõnedel köögiviljadel moodustub nn "roheline kand", nt tomatid) ja muudab need haigustele vastuvõtlikumaks, liigne aga kasvu pärssimine. Veidi raskem on jälgida muutusi, mis on seotud mikroelementide puudusega, mis on vajalikud ka taimedele õigeks kasvuks ja arenguks. Näiteks tsingi või raua puudus põhjustab kloroosi ning booripuudus põhjustab noorte lehtede kollasust ja kuivamist.
Ühekomponentsete väetiste liigid
Nii et kui kevadel kasutasime mitmekomponendilist väetist (sobib enamikule taimedele) ja kasvuperioodil märkame vajadust mõningaid toitaineid täiendada, võime jõuda õige ühekomponendilise väetiseni. Saame valida peamiselt:
Lämmastikväetised - need täiendavad lämmastiku puudust, mis on õige kasvu ja saagikuse kõige olulisem komponent ning seda on lihtne loputada ja substraadist aurustuda, samal ajal on seda lihtne üleannustada ja taimi, keskkonda (nt. põhjavee saastumine) ja meie endi (üleväetatud köögiviljade ja puuviljade tarbimine). Seetõttu on oluline järgida pakendil olevaid juhiseid ning jagada antud hooaja annus 2-3 osaks ja kanda pinnasele järk-järgult. Lämmastikväetised on saadaval nitraadi, kaltsiumammooniumnitraadi või karbamiidina. Taimed, millel on selle koostisosa järele kõige suurem nõudlus, on: tsinnia, daaliad, tulbid, krüsanteemid, punane kapsas, lillkapsas ja rooskapsas. Mitmel põhjusel väetame taimi lämmastikuga viimast korda juulis või umbes 2 kuud enne planeeritud puu- ja köögiviljasaaki. Seda koostisosa ei söödeta lühikese kasvuperioodiga taimedele (nt redis, salat), samuti välditakse seda.
liblikõieliste taimede väetamisel, kuna need seovad mügarbakterite abil õhust lämmastikku.
Fosforväetised - neid leidub superfosfaatide või kondimoonide kujul. See komponent ei õhuta ega loputa nii kiiresti kui lämmastik, kuid selle kättesaadavust piiravad nn regressioon, s.t muutumine taimede jaoks kättesaamatuks vormiks, eriti happelisel ja aluselisel pinnasel. Pärast sellise väetamise rakendamist peate selle segama pinnase ülemise kihiga, kuna sellesse on raske tungida. Suurimat nõudlust selle koostisosa järele näitavad noored taimed ja krüsanteem, daalia, zinnia, pojeng, tulp, aga ka lillkapsas, rooskapsas, tomatid ja paprika.
Kaaliumväetised - see oluline toitaine leostub kergesti mulla sügavamatesse kihtidesse, seega on selle regulaarne täiendamine üsna oluline. Kevadel tasub seda mulda lisada, sest sügisel pealekandmisel puutub see kokku suurel hulgal lörtsiga. Peamiselt on see turul saadaval kaaliumsoola ja kaaliumsulfaadina, kuid tasub meeles pidada, et sulfaadid hapestavad mulda. Suurimat nõudlust selle koostisosa järele näitavad: daaliad, iirised, gladioolid, pojengid ja lillkapsas, rooskapsas, tomatid ja paprika.
Liitväetised
Turul on palju erinevaid liitväetisi ja need on tavaliselt lahtised või vedelad. Lahtiste hulgas väärivad tähelepanu polüfoska (muld, eelkülv, sisaldab erinevaid NPK kombinatsioone) ja asofoska (sisaldab makro- ja mikroelementide komplekti, nii kevadiseks kui ka pealispinnaks, sobib enamikule taimedele). Vedelike hulgast võime eristada mitmekomponentset floroviiti, mis on ette nähtud lehestiku toitmiseks (lehtede pihustamine)
ja osad maapinnast) või pinnasest