Aias või pottides ilma korraliku väetamiseta kasvanud taimed võivad kannatada alatoitumuse all. Tegelikult saavad nad looduses väga hästi hakkama ja saavad enda eest hoolitseda, aga aedades kasvatatakse neid kunstlikult loodud tingimustes ja enamasti suure tihedusega, mistõttu viivad nad mullast kiiresti välja toitained, mida tuleb süstemaatiliselt täiendada.
Kuid mõnikord ei piisa erinevatel põhjustel traditsioonilisest mulla väetamisest ja vaatamata meie pingutustele hakkavad taimedel ilmnema toitainete puuduse sümptomid (nt.kloroos). Selline olukord võib olla tagajärg ebaõige väetamine, liiga kõrge või liiga madal temperatuur, vale mulla pH, põud, tugev vihm või taimede kiire kasv.
Millal kasutada leheväetisi
Toitainepuudus kannatab sageli m. happelembesed taimed, mis kasvavad liiga kõrge pH-ga substraadis (nt asalead, rododendronid, hortensiad). Substraadi sobimatu pH tõttu on neil raskem mullast toitaineid omastada, mistõttu nende lehed muutuvad kahvatuks ja tuhmiks, sageli on naastu pinnal nähtavad marmorjas värvimuutused. Sellises olukorras on kasulik pihustada kompleksväetist, mis sisaldab komplekti vajalikke mikro- ja makroelemente.
Okaste (tavaliselt magneesiumi) puudujääkidele viitavaid okaste kollasuse sümptomeid võib täheldada ka okaspuudel, millele aitab kaasa ka sekkumispritsimine puuduva koostisosaga väetisega. Köögiviljades võivad ilmneda ka toitumispuudused (nt.k altsium), mis avalduvad näiteks tomativiljade kuiva ladvamädanikuna. Sellises olukorras on kasulik pihustada k altsiumi sisaldava preparaadiga (nt k altsiumnitraat).
Nii et kui me täheldame oma taimede esimesi nõrkuse märke ja välistame probleemi nakkuslikud põhjused, peaksime võimalikult kiiresti kasutama leheväetamist. Tänu sellele tungivad toitained taime kudedesse palju kiiremini kui mulla väetamisel ning aitavad tal lühikese ajaga taastada hea kuju ja terve välimuse.
Leheväetis ja traditsioonilised väetised
Leheväetamine on väga tõhus, kuid see ei saa asendada traditsioonilist väetamist, sest enamik taimi ei ole kohastunud lehtede kaudu toitaineid võtma ainult juurte kaudu, mistõttu on pikas perspektiivis selline söötmine mitte ainult ebapiisav, vaid isegi kahjulik.
Seetõttu on leheväetamine vaid ajutine lahendus, mida tavaliselt käsitletakse sekkumisravina, mis parandab kiiresti taimede seisundit.
Taimed, mis eelistavad leheväetamist
Erandiks on mõned potitaimed (nt paljud orhideed ja sõnajalad), mis eelistavad mullale väetamist lehtedega. Lehestikuga väetamisega väheneb mulla sooldumise oht, samuti on see loomulik viis toitainete omastamiseks epifüütide, s.o peamiselt orhideede ja bromeeliate, sealhulgas populaarsete tibude poolt.
Turul on saadaval valmistised nende toiteks nn. väetiseudu, mida saab taimele pihustada.
Enamik selliseid preparaate on saadaval koos dosaatoriga, mis võimaldab taimi pritsida ka lehtede alumisele küljele (nt väetusudu sõnajalgadele või "Green House" orhideedele, palsam või väetis tillandsiatele pritsis).
Kuidas anda leheväetisi ja millele tähelepanu pöörata
Toataimede leheväetamist kasutades ei tohi pritsida karvaste lehtedega liike (nt kannike raisakotkas), sest see neile ei meeldi.
Aiataimede lehestiku söötmisel kehtivad samuti teatud reeglid:
- Pritsida tuleks pilvistel, vihmavaestel ja mõõduk alt soojadel päevadel (ca 15-19°C), mis võimaldab preparaadil kauem lehtedel püsida ja suurendab selle efektiivsust.
- Pihustamiseks võib kasutada ainult väetist, mille tootja on lubanud lehestikule kandmise võimaluse (nt Florovit Universal või kloroosi vastu, Substral Fertilizer hortensiale Magicka Strength, Superplon K Target, Ökoloogiline väetis köögiviljadele Geolia, Ekolist Standard - Ekoplon) . Karbamiidi võib kasutada ka lehtede väetamiseks hästi omastatava lämmastiku allikana.
- Töötlemise sagedus ja preparaadi annus peavad samuti vastama tootja soovitustele (tavaliselt kasutatakse poole väiksemat väetiseannust kui mulla väetamisel), vastasel juhul on taimedel oht muuhulgas lehtede põletus.