Pikast talvest väsinud taimed, alustavad kevadel intensiivset kasvu ja neil on suur toitainetevajadus. Alati ei õnnestu neid aga piisavas koguses substraadilt ära võtta, sest osa on juba eelmisel hooajal kasutatud, osa aga ära pestud.
Kevadine väetamine lühid alt
Aiataimede kevadine väetamine on omamoodi lisaväetamine. Neid kasutatakse siis, kui orgaanilisi ja mineraalväetisi pole sügisel kasutatud ning väetiste puhul, mille koostisained leostuvad kiiresti mullast (lämmastikväetised).
Orgaanilisi väetisi saab aias kasutada märtsi algusest.
Seevastu mineraalväetamist alustame iluaias varakevadel, peale mulla sulamist (märts-aprill). Siin oleneb muidugi palju ilmast, sest järjest sagedamini pole maapind üldse külmunud.
Köögiviljaaias anname veidi mineraalväetisi veidi enne külvi (umbes 2-3 nädalat - lämmastikku ammooniumi kujul, nt ammooniumsulfaat ja amiid, nt karbamiid) ja osa pärast kasvu algust hooajal, kuna need uhutakse kiiresti välja (lämmastik nitraadi kujul, nt kaaliumnitraat).
Milliseid väetisi varakevadel kasutada?
Esimesed väetised, mida peaksime sel ajal aias kasutama, on looduslikud väetised (kuivatatud sõnnik või kompost). Neis sisalduv orgaaniline aine annab taimedele palju väärtuslikke toitaineid, mida kunstväetistes ei leidu. Töötlemine parandab ka aluspinna struktuuri ning avaldab positiivset mõju selle vee- ja õhuomadustele.
Kahjuks suudavad orgaanilistes väetistes sisalduvaid toitaineid taimed esimesel aastal kasutada vaid osaliselt (kuni 50%), mistõttu on vaja puuduvaid koostisosi täiendada mineraalväetisega. Enne seda tuleks aga kontrollida aluspinna koostist.
Esiteks - kontrollige mulla kvaliteeti
Võimalusel saame esitada mullaproovi keemiliseks analüüsiks, aga kui sellist testi teha ei saa, siis otsime indikaatortaimi. Nende hulka kuuluvad kiirekasvulised looduslikud taimed, mis eelistavad kindla koostisega muldasid. Tänu neile saame ligikaudselt kindlaks teha, kas substraat on lämmastikurikas (kõrvenõgese, hariliku kikerheina, leedri, emarohu olemasolu) või tuleb seda selle koostisosaga mineraalväetisega täiendada (jahubanaan, harilik kanarbik, valge ristik).
Samamoodi saame hinnata ka k altsiumisisaldust mullas (lubjarikkad mullad eelistavad lõoke, põldsinepi ja põldmaguna, k altsiumivaesed mullad eelistavad kummelit, rukkilille ja põldkannikest), aga ka põldkannikese olemasolu. fosfor ja kaalium ( suur hulk fosforit ja kaaliumit vastab niiduheinale ja valgele ristikule, väike kogus neid komponente on hea muruheinale, magusale ja harilikule kurvile).
Kevadised mineraalväetised
Kui oleme esialgselt hinnanud mulla koostist, saame hakata taimi toitma mineraalväetistega, varustades neid nii kolme põhitoitainega ehk kaaliumi, fosfori ja lämmastikuga (tähisega: K, P, N).
Tuleb meeles pidada, et kaks esimest elementi manustatakse täisannuses üks kord, samal ajal kui lämmastik jagatakse pooleks ja manustatakse mitmenädalase vahega, kuna see leostub kergesti substraadi sügavamatesse kihtidesse. Olenev alt liigist on taimedel erinev toitainevajadus.
Väetised iluaiale
Dekoratiivaias, kus kasvavad kõrvuti paljud taimeliigid, tasub kasutada tasakaalustatud mikro- ja makroelementide komplekti sisaldavaid liitväetisi (nt Fructus gardener, Florovit, Azofoska) või pikaajalise toimega liitväetisi (nt Osmocote). , Osmovit ).
Tuleb meeles pidada, et toitainete järele on kõige suurem nõudlus pojengidel, aedhortensiatel, päevalilledel, iiristel, nelgidel, gladioolidel ja daaliatel ning palju väiksem on bergeeniad, nasturtiumid, lavendlid, amarantid ja matiiad.
Märkus: mõne taime puhul tasub kasutada spetsiaalseid väetisi, nt atsidofiilsete taimede või hortensiate puhul. Need sisaldavad korralikult tasakaalustatud koostisosi, mis mitte ainult ei toida taimi, vaid avaldavad positiivset mõju ka mulla reaktsioonile.
Väetised köögiviljaaiale
Köögiviljaaias valime väetise tüübi nii taime vajadustele kui ka mullatüübile. Tavaliselt väetame mulda enne külvi täisannusega fosfaat- ja kaaliumväetisi ning poole doosi lämmastikväetisi ja pe altväetamist (taimestiku ajal) ülejäänud lämmastikväetise doosiga.
Märkus. Samuti peame meeles pidama, et rasketel muldadel kasutame väiksemaid väetisi doose ja kergetel muldadel suuremaid väetisi.
Köögiviljataimede toitmiseks kasutame peamiselt väetisi nagu ammooniumnitraat (N), superfosfaat (P) ja kaaliumsulfaat (K). Suurim annus tuleb anda kõrge toitevajadusega taimedele, nt kurk, kõrvits, tomat, kapsas, lillkapsas, pipar ja seller (u.140g/10m² N, 60g/10m² P, 170g/10m²K) ja väikseim madala väetamisvajadusega taimede jaoks, nt redis, hernes, salat või spinat (ca 40g/10m² N, 20g/10m² P, 10m² P, 120 ) .