Hoolimata kunstväetiste mitmekesisusest ei asenda miski aias orgaanilist väetamist, mis on ökoloogiline, tervislikum ning taimedele ja keskkonnale ohutum. Kuigi orgaaniline väetis on aeglasem kui mineraalväetis, ei kahjusta see taimi ega saasta mulda.
Mis on sõnnik ja kuidas see toimib
Meie käsutuses on mitut tüüpi looduslikke väetisi, kuid kõige väärtuslikum ja tugevaim neist on sõnnik. See on valmistatud kääritatud loomasõnnikust, millele on lisatud allapanu ja sisaldab palju mineraale (m.teised lämmastik, fosfor, kaalium, magneesium, k altsium ja mikroelemendid, sh vask, tsink, boor, naatrium) ja muud väärtuslikud ained (nt huumus, s.o lagunenud orgaanilised jäänused), ilma milleta taimed hakkama ei saaks.
Sõnnik parandab oluliselt mulla kvaliteeti, tõstab selle imamisomadusi (muld on niiskem) ja soojusomadusi (muld soojeneb kiiremini) ning soodustab huumuse teket.
Mida peate teadma värske sõnniku kohta
Kahjuks ei sobi sõnnik värskel kujul taimede väetamiseks vahetult enne nende kasvatamist, sest see on liiga kontsentreeritud ja võib taimi kahjustada. Lisaks võib see ka koostiselt oluliselt erineda, olenev alt sellest, millistelt loomadelt see pärineb (nt hobune, veis, siga) ja kui palju allapanu see sisaldab, mistõttu on selles sisalduvate elementide (peamiselt lämmastiku) kontsentratsiooni määramine keeruline.
Kui tihti ja millal värske sõnnikuga väetada
Värsket sõnnikut kasutatakse sügisel mitte rohkem kui üks kord 3-4 aasta jooksul (kevadeks peab sellel olema aega laguneda).Sõnnik tuleks koos mullaga üles kaevata. Seda kasutatakse puistutel, mis on ette nähtud kõrge toiteväärtusega juurviljade kasvatamiseks, nt brassica või kõrvitsad (saak esimesel aastal pärast sõnnikut – terminit kasutatakse ainult värske sõnniku väetamiseks).
Samuti on oluline meeles pidada, et mõned köögiviljad ei armasta värsket sõnnikut, nii et pärast selle laotamist saab neid kasvatada alles 2-3 aasta pärast (sealhulgas ka juurviljad).
Kuivatatud sõnnik – parem kui värske aeda
Koduaedades on otstarbekam kasutada kuivatatud sõnnikut (purustatud või granuleeritud), mis säilitab kõik värske sõnniku väärtused, kuid millel pole ebameeldivat lõhna, see on taimedele ohutum. Koostisained ei ole nii kontsentreeritud kui värskes sõnnikus, seega pole ohtu taimede kahjustamiseks ja üleväetamiseks.
Kuivatatud sõnnikut on ka lihtsam kasutada - see sobib kõikidele taimedele, järgimata kultiveerimisreegleid konkreetsel aastal pärast sõnnikut ja seda saab kasutada erinevatel aegadel.Sellist sõnnikut on ka mugavam säilitada (tavaliselt saadaval mugavas plastpakendis). Samuti on see vaba parasiitide ja patogeensete haigustekitajate munadest ja vastsetest ning ei sisalda umbrohuseemneid (neid leidub värskes sõnnikus), mida tasub alati kontrollida, lugedes pakendi infot.
Kuivatatud sõnnik: purustatud või granuleeritud
Kuivatatud sõnniku vähem mugav variant on purustatud kuivatatud sõnnik, mis on tolmune, mistõttu on selle doseerimine keerulisem ja hingamisteid tuleb selle eest kaitsta (võib olla väga tolmune). Palju mugavam kui see on kuivatatud granuleeritud sõnnik, mis on väikeste, tükkide ja hõlpsasti kasutatavate graanulite kujul.
Kuidas ja millal kuivatatud sõnnikuga väetada
Kuivatatud, purustatud ja granuleeritud sõnnikut võib väetada igal aastal sügisel või kevadel ning vajadusel ka kasvuperioodil, tootja poolt näidatud kontsentratsioonides.Peale selle pealekandmist tuleks substraati ohtr alt kasta, sest alles siis aktiveeruvad selles sisalduvad toitained.
Ükskõik millist tüüpi sõnnikut me kasutame, tuleb meeles pidada, et kohe pärast mullapinnale laotamist tuleb see substraadiga segada, vastasel juhul hakkavad mineraalsed ühendid oksüdeeruma ja toitainete kadu. oluline.
Piirangud värske sõnniku kasutamisel
Kui otsustame kasutada värsket sõnnikut, tuleb meeles pidada ka teatud piiranguid, mis on selle puhul seadusega ette nähtud (väetiste ja väetamise seadus, 2007. aasta seaduste teataja, nr 147, punkt 1033), mis teiste hulgas ka teisi keelab sõnniku laotamise üleujutatud, sügavkülmunud, lumega kaetud ja vihmastel muldadel. Samuti ei tohiks seda kasutada joogiveevõtukohtade ja supluskohtade läheduses ega lühikese kasvuperioodiga köögiviljade all, mis on mõeldud otsetarbimiseks.