Hooaja lõppedes väheneb järk-järgult aiatööde maht ja meid ootab ees talvine puhkus. Enne aga, kui endale lubame, tuleb veel viimased, talveeelsed tööd aias ära teha. Üks tähtsamaid ülesandeid, mis meid sel ajal ees ootab, on juurviljalappide talveks ettevalmistamine.
Köögiviljaaia koristamine
Tööd tuleks alustada peenarde puhastamisega koristusjärgsetest jääkainetest (võrsete killud, juurejäänused, langenud lehed), mis on haigustekitajate ja kahjurite peamine talvitumispaik.Kui plaastritelt kogutud orgaaniline materjal on terve, saame selle kohe komposti visata, vastasel juhul on parem matta sügavale juurviljaaiast eemale kohta, sest maal on nende põletamine paljudes kohtades keelatud (ainult mõnes vallas on põhjendatud juhtudel lubatud põletada jääke.
Kompostida saab koristusjärgseid jääke, mis on kahjustatud väikeste laikude, jahukaste, antraknoosi või selleri septoriaga, kuna neid haigusi põhjustavad patogeenid surevad tavaliselt kompostihunnikus valitsevates tingimustes (siis on hea hunnikut pritsida 5% uureaga).
Samas on haigusi, millele kompostimine muljet ei avalda ning neid tekitavad haigustekitajad võivad nii maa all kui ka kompostis ellu jääda mitu aastat. Seega, kui meie linna seadus lubab sellist võimalust, on parem need põletada või vallandada mõnel muul valla soovitatud viisil, et mitte järgmisel hooajal meie taimi nakatuda (selliste haiguste hulka kuuluvad nt.monilioos, fütoftoora, põletuspõletik, võrsete kadumine).
Peenarde rohimine
Järgmine asi on peenarde puhastamine umbrohust, eriti püsivast. Kui nende käsitsi eemaldamisest ei piisa, võib selleks kasutada harki, mille abil saame hõlps alt välja tõmmata selliste tülikate umbrohtude, nagu näiteks kušetirohi, juured ja jooksjad.
Köögiviljaaia väetamine enne talve
Kui oleme köögiviljaaia umbrohust ja viljajääkidest puhastanud, saame hakata seda väetama ja kaevama. Hilissügis on parim aeg aias orgaaniliste väetiste andmiseks, eriti roheliste väetiste (nt vikk, fatseelia, aeduba, põldhernes), sõnniku või komposti näol.
Haljasväetiseks kasvatatavad taimed kaevatakse hilissügisel koos mullaga üles ja jäetakse kevadeni lagunema ning mulda toitainete ja orgaanilise ainega rikastama.
Kui kasutame hästi mädanenud komposti, siis me ei kaeva seda koos mullaga, vaid segame ainult rehaga pealmise kihiga.
Köögiviljaaia väetamine sõnnikuga
Mõlemat tüüpi looduslikke väetisi saab kasutada enamiku köögiviljade jaoks, kuid mitte sõnnikut. See on palju kontsentreeritum väetis, mis ei meeldi kõigile taimedele.
Köögiviljaaeda väetatakse sõnnikuga tavaliselt kord 3-4 aasta jooksul (hästi lagunenud ja haigustekitajatest vaba), järgnevatel aastaaegadel peale selle laotamist, planeerides muude köögiviljade kasvatamist. Ja nii:
- Esimesel aastal pärast sõnnikut peaksime kasvatama kõige ahnemaid köögivilju, näiteks ristõielisi köögivilju (sh valge ja punane kapsas, spargelkapsas, lillkapsas, brokkoli), sellerit, sibulat, küüslauku, kurki ja paprikat.
- planeeri peterselli, peedi ja salati kasvatamine teisel aastal,
- kolmandas ja neljandas - porgand, oad, redis või oad.
Pärast sõnniku laotamist tuleb see võimalikult kiiresti koos mullaga üles kaevata, et piirata toitainete kadu. Kergematel muldadel kaevame sügavamale (umbes 20 cm), raskematel aga madalamale (umbes 10-15 cm).
Kas peaksite enne talve maa üles kaevama
Samas tasub meeles pidada, et isegi kui me enne talve juurviljaaeda väetist ei pane, tasub ka muld sügav alt läbi kaevata, jättes see nö. "terav vagu" (ilma rehaga pinda tasandamata ja mullatükke purustamata). See kehtib aga ainult raskete ja keskmiste muldade kohta, mis tänu töötlusele ja talvisele külmutamisele muutuvad läbilaskvamaks ja õhulisemaks ning nende tükiline struktuur paraneb.
Sügavkaevamist seevastu ei kasutata kergetel muldadel (v.a. sügisel antavad kaevamisväetised), millel on niikuinii probleeme niiskuse ja toitainete hoidmisega.